https://pluss.parnupostimees.ee/1145804/rappar-pani-oma-laulu-sisse-kahetsuse/

Räppar pani oma laulu sisse kahetsuse
22.02.2013 08:39
Silja Joon, reporter

Uus-Meremaal maavärinas kannatada saanud linna üles ehitav Pärnu noormees Tarmo Aun viis ellu oma unistuse ja üllitas omaloodud räpplaulude plaadi. Tarmo artistinimeks on Homeboy, mis tähendab slängis omakandipoissi või omainimest. Selle nime andis talle sõber vahetult enne üht lavaleastumist. Peagi 28aastaseks saav noormees tunnistab, et kogu tema noorusaeg on olnud täis vastuolulisi sündmusi ja kõige raskem on selle juures olnud mõista iseennast. Kogumik “Minevik” ongi Tarmo jaoks tormilise ja karmi minevikurännaku muusikaline kokkuvõte ning teisiti see olla ei saakski, sest lilled ja liblikad pole räppareid kunagi inspireerinud.

Läbi paksu ja vedela

Tarmo kõige suurem iidol on mõistagi Eminem. “Kasvasin üles, kuulates selliseid tegijaid nagu 2Pac, Public Enemy, Onyx, Cypress Hill, The Fugees, Wu-Tang Clan, Run–D.M.C., Beastie Boys, Dr. Dre, Eminem. Need jäid ja on siiani,” seletab Tarmo. Kuulatu najal ennast arendades hakkas noormees kümne aasta eest ette kujutama, et suudab sama hästi “spittida” kui teised MCd. “Võtsin endale pähe, et kui juba, siis pean kindlasti valmis tegema oma sooloalbumi. Ja sealt see alguse sai,” nendib ta. Mõne Eesti räppari vastu tunneb Homeboy samuti suurt respekti. Noorena läksid talle südamesse Wild Disease, Bennex, 10-6, Toe Tag, Cool D ja A-Rühm. “Tänu neile on mulle emakeel jäänud siiski kalliks ja südamelähedaseks,” lisab ta. Tarmo koolitee kujunes kirjuks: kuni seitsmenda klassini õppis ta Pärnu Ülejõe gümnaasiumis ja lõpetas põhikooli Taalis, mis oli tuntud kui linnakoolist väljalangenud laste järjeleaitaja. Tarmo jätkas õpinguid Pärnu kutsehariduskeskuses ja lõpetas kooli 2007. aastal, taskus ehituspuusepa eriala kutsetunnistus. “Kogu see räpivärk hakkas tegelikult mind juba motiveerima, kui olin 13aastane. Puberteedieas sai päris palju sigadusi tehtud, õppisin siis veel Ülejõel,” meenutab noormees ja arvab tagantjärele, et kasvuiga ja tänavakultuuri avastamise mõju oli mõneti dramaatiline. “Nii ta läks, et olin koolis kiusaja rollis, ja see on ilmselt üks suuremaid nõmedusi, mis olen vaimsel tasandil teinud,” kahetseb Tarmo. Perekonnas, kus ema-isa lahutatud, nagu tänapäeval tavaks, kipub jääma järeltulija omapead ja nii see rännak algabki, mõtiskleb ta. See tähendas endaga ise toime tulemist, öist hulkumist ja vargusi. “Õudne värk, ma olen nüüd nii rahul, et sellest jamast välja olen tulnud ja inimese kombel elama hakanud,” lisab ta ja kergendusest libiseb õnnelik naeratus üle tema näo. “Kahetseda pole enam midagi, mis tehtud, see tehtud, ja nüüd ma kutsun seda kõike lihtsalt minevikuks,” pakub ta. “Minevik” on ka debüütplaadi nimi.

Nagu rändlinnud

Praegu elab Tarmo koos oma tüdruksõbraga Uus-Meremaal ja töötab ehitusagendina Christchurchi linnas, kus aitab maavärinates kahjustada saanud eramaju korda teha. Enne seda olid noored Austraalias. “Aastakese olen nüüd siin olnud, elanud, nagu ikka elatakse: käin tööl, igatsen Eestit,” seletab ta. Kaugemalt vaadates tundub talle pilt kuidagi selgem, samuti on tal kindel teadmine, et kuulata tuleb oma südant. Tarmo ei oska ennustada, kuid tahab kindlasti sättida oma samme lähemale sellele, mis teeb tõeliselt õnnelikuks. Mis siis teeb teda tõeliselt õnnelikuks? “Kõlab ilmselt labaselt, aga ma olen selline veidi vanamoeline ja mind inspireerib ikka muusika, millel on hing sees. Kui kuulan kedagi, kes on oma hinge laulu sisse pannud, siis see lihtsalt töötab,” arvab Tarmo. Tarmo ema Irina Aun nendib, et kõige raskem aeg oli tema jaoks siis, kui poeg oli 12–16aastane ja tal tekkisid probleemid koolis ja hiljem politseiga. “Olen oma last neil aegadel hästi palju toetanud. Vedasin käekõrval järelevalveametniku juurde, ei jätnud teda. Nägin, kui lootusetuna ta end tundis,” kirjeldab ema. Kui nooruk alustas õpinguid kutsehariduskeskuses, oleks tema peast justkui klõks läbi käinud – ilmnes, et tal on puutöö peale väga head käed ja visa loomus: kui leiab eesmärgi, siis läheb lõpuni. “Nüüd elavad nad nagu rändlinnud. Eesmärgiks on raha koguda, sest pangalaenu noored võtta ei taha ega ka kellegi kulul elada,” tõdeb Irina.

Ema ütleb, et kuigi Tarmo pole muusikat õppinud, on tal kunstiannet: “Kui ta hakkas plaadi tegemisest rääkima, siis ma ei uskunud, et üksipäini selle ära teeb.”